“Meediakasvatuse rakendamine õppeprotsessis – “pilt”

Meediakasvatus tuleneb kahest sõnast: meedia ja kasvatus. Meedia all mõeldakse massiteabe- ja massisuhtlusvahendeid, milleks on arvuti, raadio, televisioon, mobiiltelefon, paberkandjal olevad trükised – raamatud, ajalehed ja nende sisust, milleks on pilt, reklaam, tekst jne. Kasvatuse all mõeldakse ennekõike konkreetseid meetodeid ja võtteid, mis aitavad meediat paremini mõista ja selgitada selle plusse ja miinuseid. Seega võib öelda, et meediakasvatus on ennekõike meedia kohta rohkem teada saamine, mitte otseselt selle kaudu õppimine. Meedia kaudu õppimine on juba haridustehnoloogide pärusmaa. (Meediaharidus, 2015)

Lasteaias võib meediakasvatusena välja tuua meid ümbritseva meedia sisu  ja selle üle arutamise. Tänapäeva generatsioon tarbib meediat ohtralt, igal sammul. Olgu selleks vahendajaks siis televiisor, reklaamitahvel, nutiseade vms. Meedia kujundab arusaama maailmast, iseendast, mõjutab isegi inimeste toitumisharjumusi ja käitumist.  Kõige selle juures ongi vaja lastele selgitada meedia tagamaid, leida kõige selle juures tasakaal. (Vinter, 2010).

Meedia tarbimise tugevuseks ehk plusspooleks võib pidada info kiiret liikumist, uute teadmiste saamist ja silmaringi laiendamist. Nagu ütleb fraaski: üks pilt võib öelda rohkem, kui tuhat sõna. Pildi abil saame edasi anda väärtusi, emotsioone, teadmisi ja palju muudki. Pilti, kui meediavahendit saab kasutada lasteaia kõikidesse õppevaldkondadesse lõimituna. Väga hea kogumiku meediamängudest lõimituna lasteaia õppetegevusse on koostanud  Kristi Vinter (Vinter, 2010). Meediakasvatuse nõrkustena võib välja tuua meedia liigtarbimise, mis mõjutab ka lastevahelisi suhteid. Laste teadmised ümbritsevast maailmast on meedia kujundatud, meedia loob lapse maailma. Selget reaalsust jääb lapse maailma üha vähem. Laps tahab tihtipeale just neid mänguasju, mille reklaame ta näeb. Lapse enese loovus on kohati kaduv. Laps peab suutma eristada reaalset väljamõeldistest, tulema toime vastuoludega, mis võivad meediaga kokkupuutel tekkida. Samuti võib meedia liigtarbimine mõjuda tervisele – oht silmadele, ülekaalulisus, vähene liikumine jne. Siinkohal ongi suur vastutus lapsi kasvatavatel vanematel ja inimestel kellega lapsed tihedalt kokku puutuvad selgitamaks, mis on õige, mis mitte. Võimalusi, kuidas meediat ja multimeediat positiivselt enda kasuks kasutada, on tohutult. Muidugi leidub õpetajaid, kes on tehnoloogia vastased, kuid tänapäeva tehnilises maailmas tuleb kohaneda, ka tehnoloogiaga. Ei saa edasi anda ega õpetada teemal, mille vastane ise oled.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kuigi meediakasvatusel on positiivseid külgi, tuleb arvestada ka meediaga kaasnevate miinustega. Nende vahel tuleb leida mõistlik tasakaal ja tarbimismahu stabiilsus.

 

Meediat õpime mõistma seda ise luues (S.Livingstone)

 

 

Kasutatud  kirjandus:

Meediaharidus. (2015) Meediakasvatus. Loetud aadressilt 

http://meediaharidus.ee/meediakasvatus/

Vinter, K. (2010) Meediamängud lasteaias.Tallinn, ILO Loetud aadressilt http://uus.teatoimeta.ee/wp-content/uploads/2016/10/Meediamangud.pdf

Advertisements
Rubriigid: MULTIMEEDIUMI LOOMINE JA MULTIMEEDIA RAKENDAMINE ÕPPEPROTSESSIS | Lisa kommentaar

Õpileping.

Aine esimene ülesanne oli luua grupitööna õpileping. Meie grupp kujutas selle lepingu koostamist ette nagu tordi meisterdamist, kus iga järgnev kiht toetub eelnevale, mis peab olema korralikult tehtud. Tordi otsas on ohtralt vahukoort ja uusi teadmisi, mis kajastuvad meie loodud filmis. 🙂IMG_1089

Rubriigid: MULTIMEEDIUMI LOOMINE JA MULTIMEEDIA RAKENDAMINE ÕPPEPROTSESSIS | Lisa kommentaar

Start on antud!

Koonga Kooli lasteaia vanemad lapsed võtavad osa Räpina aianduskooli projektist Kurgisõbrad. Täna panime mulda Hariliku kurgi ja Mehhiko pisi-meloni seemned. Nüüd on ainult oodata, millal isitikud nina mullast välja pistavad.

 

 

Rubriigid: KURGISÕBRAD | Lisa kommentaar

Aine lõppanalüüs.

Sügissemestri algul koostasime oma digiõppe õpilepingu. Võin julgelt väita, et õpilepingu eesmärki sai parandatud, kuid kindlasti ei saa ma öelda, et eesmärk sai lõplikult täidetud.

 Väljavõte õpilepingust: Eesmärgid – Mis on minu õpiprojekti eesmärgid? 

Sunnib mind seda valdkonda õppima pigem sisemine soov ennast arendada, muutuda paremaks ja huvitavamaks õpetajaks, isiksuseks. Digimaailm ei ole tänapäeva laste vaenlane, nagu tihtipeale arvatakse vaid õigem oleks lapsi juba varakult õpetada tunnetama sealseid plusse ja miinuseid.

Täidetud on eesmärgid, mis on seotud digivaldkonnaga – õppida uusi ja huvitavaid keskondi, vahendeid, koguda uusi ideid jne. Nende toel olen ma ehk muutunud kaasaegsemaks ja digipädevamaks õpetajaks küll, kuid õpetajana ja isiksusena on mul õppida veel küll ja küll.

Konkreetselt ma ei oskagi välja tuua, mis minu jaoks töötas, mis mitte. Kõik töötas. Kõikidest tegevustest ja ülesannetest oli võimalik jagu saada, ei olnud neis midagi kontimurdvat. Jah, tuli mul üks eksitus. Oli ülesanne, kus tuli kirjutada analüüs 2000 tähemärgi peale, mina aga lugesin, et sõna peale. See oli minu jaoks uus teadmine, et ülesannet võib ka nii anda, konksuga. Tähemärke pole ma kunagi kokku lugenud, alati on sõnu loetud. Oi ma olin hädas, kui pingutasin, et saada kokku 2000 sõna. Blogi ju omakorda loeb korduvad sõnad üheks. Aga nagu teada, liigne agarus on ogarus. Seda võingi pidada vast oma nõrkuseks.

Olen mõelnud, et küll oleks hea, kui saaks kõik õpitud internetis olevad digi-materjalid kokku koguda enda tarbeks, ühte kohta. Seda ma peangi oma järgnevaks sammuks: täiendada oma blogi (või luua uus) mind huvitavate teemadega.

Uurides kursuse õpiväljundeid, võin ma öelda, et olen õpiväljundid täitnud. IKT vahendeid olen õppeprotsessis ka eelnevalt kasutanud (bee-botte, tahvelarvutit), kuid neid vahendeid on veel, mida saan kohe hetkel kasutada lõimides neid õppetegevustesse. Kasvõi GPS kunst. Lastega käime jalutamas ju tihti, miks siis mitte seda teha veel põnevamalt? Saab haarata kaasa fotoka, lasta lastel pildistada jms.

Mida aines muuta, seda ei oska küll öelda. Tsükliõppijana ongi meil palju iseseisvat kodutööd ja iseõppimist. See on mõnikord miinus, mõnikord pluss. Aine juures meeldis enim see, et sai teha konkreetseid praktilisi töid. Oleks küll tahtnud rohkem kontakttunde, aga see ongi kaugõppe miinus.

Oma pädevusi olen analüüsinud nii õpetaja vaatevinklist kui isiklikust perspektiivist. Need kaks erinevad veidi. Isiklikke digipädevusi hindan ma kõrgemaks, õpetajana sõltuvad mu tööalased digipädevused siiski õppevahenditest, mida ma saan tööl kasutada. Ja kui neid ei ole, siis ma ei saa neid ka kasutada ja digipädevused on seega saamata.

Kokkuvõtvalt võin öelda, et antud kursust läbides olen juurde saanud palju, kuid ka õppida on veel palju. Üle ennast ei hinda, kõrgeks oma taset ei pea. Pigem keskmiseks.

Rubriigid: Haridustehnoloogia | Lisa kommentaar

Ajakohase teadusliku artikli analüüs haridustehnoloogia kontekstis.

Kuna minu lõputöö teemaks tuleb robootika lasteaias (või seoses sellega midagi), valisisn oma teadustöö artikliteks robootikat lasteaias ja tehnoloogia propageerimist kajastavad artiklid. Artiklid otsisin Google Scolarist, mida olen varem kasutanud erinevate artiklite otsimiseks. Esmane tutvumine Google Scolariga oli mul Koolielu.ee online kursuse kaudu, kus meile tutvustati erinevaid infootsimise võimalusi internetis. Artiklite valimine oli väga raske, kuna huvipakkuvaid ja põnevaid artikleid oli palju. Siiski tuli teha valik ja järgnevalt toongi välja kaks artiklit, mida tutvustan lähemalt.

Esimene artikkel, millega ma tutvusin, oli teemal Hariduslikud robotid: avatud küsimused ja uued väljakutsed  (D. Alimisis, 2013). Antud artiklis uuriti hariduslike robotite valdkonna praegust olukorda Euroopas ja määrati kindlaks uued suunad ja väljakutsed, mis põhinevad robot – tehnoloogia kasutamisel ja mis toetab ka loovust ja teisi olulisi 21 sajandi õppimisoskusi.

Viimase kümne aasta jooksul on robootika vastu hakanud tundma nii õpetajad kui ka teadlased kuna robootika on väärtuslik vahend kognitiivsete ja sotsiaalsete oskuste arendamiseks ja samas toetab õppimist läbi erinevate valdkondade nagu matemaatika, informaatika ja muud, mida saab lõimida läbi robootika. Artikkel pärineb Rahvusvaheliselt seminarilt „Robootika õpetamine, robootikaõpetus“ (TRTWR, 2012).

Tänapäeva kiirelt arenevas tehnikamaailmas on hariduslike robotite kasutamine üha suurenev trend.  Hariduslik robootika on kujunenud ainulaadseks õppevahendiks mis pakuvad praktilisi ja lõbusaid tegevusi atraktiivses õpikeskkonnas, mis toidab õpilase huvi ja uudishimu (Eguchi, 2010). Erinevad uuringud (Eguchi, 2010; Benitti, 2012) on näidanud, et robootika on potentsiaalselt mõjutanud õpilase õppimise võimet erinevates valdkondades (füüsika, matemaatika, tehnika, informaatika ja mitmete muude) ja isiklikku arengut, sealhulgas kognitiivseid, metakognitiivseid ja sotsiaalseid oskuseid. arendab teadustöö oskust, loovat mõtlemist, otsuste tegemist, probleemide lahendamist, suhtlemise ja meeskonnatöö oskuseid.  Need kõik oskused on tänapäeva maailmas väga vajalikud.  Erinevates kirjalikes allikates on välja toodud kolm lähenemisviisi robootika vahendite lõimimisse õpekavadesse (Eguchi,2010). Nendeks on: teemapõhine lähenemisviis, kus teemad on integreeritud uurimise ja kommunikatsiooni kaudu; projektipõhine lähenemisviis, kus õpilased töötavad rühmades, et uurida probleeme vms; ja eesmärgipõhine lähenemisviis, kus lapsed konkureerivad enamasti väljaspool kooli  võistlustel, näiteks Eestis võiks see olla Robotex. Hea on tõdeda, et üha enam korraldatakse erinevaid robootikateemalisi töötube ja konverentse. Seega robootikaalased teadmised ja kogemused üha suurenevad. Samas ei juurutata robootikat koolide õppekavades Euroopa koolisüsteemides.

Seadusandlike organite (näiteks Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni, Euroopa, Rahvusvaheline Robootika Föderatsioon ja Jaapani Robotite Assotsiatsioon) näitab, et isiklike robotite, sealhulgas meelelahutuseks kasutatavate robotite turgude kasv ja hariduslikel eesmärkidel on olnud tohutu ja see suundumus võib jätkuda lähiaastatel (Benitti, 2011). OECD hiljutises aruandes märgitakse siiski, et “tehnoloogia on kõikjal, välja arvatud koolides ” (OECD, 2008). Enamik neist robootika tegevust hõlmavad katsed ei integreerita tavaklassi tegevustesse; nad toimuvad pärast kooli programme, nädalavahetustel või suvelaagrites (Benitti, 2011). Takistuseks robootika mittekasutamisel peeti ajamahukust, vahendite puudust ja praktilist tööd, mida see endaga kaasa toob.

Hariduse ja oskuste tipptasemele arendamine on üks peamisi elemente juhtalgatuse „Innovatiivne liit“ (2012) Euroopa 2020. aasta strateegia raames. Edukaks olemise jaoks peavad tänapäeva õpilased õppima loovalt mõtlema, süstemaatiliselt planeerima, kriitiliselt analüüsima, olema koostööaldised, täiendama ise end pidevalt. Kuidas tuua robootikat lastele lähemale?  Rusk jt. (2008) pakuvad välja nelja strateegiat, mida kasutada robootika õppimisel: projektid, mis keskenduvad teemadele; projektid, mis ühendavad kunsti ja tehnikat; jutustamise (kirjeldamise) projektid; näituste korraldamist, mitte omavahelisi võistlusi. Robootikat saab väga edukalt kasutada julgustamaks lapsi jutustama, rääkima lugusid või kasvõi organiseerida interaktiivseid teatrietendusi, mis julgustavad lapsi kaasa rääkima.

Kas robootika on ainut moeasi? Millised on robootika kõrvalmõjud? On selge, et kuigi robotitel on suur hariduslik potensiaal, ei ole nad siiski imevahendid. Antud artikli ilmumise ajaks puudusid konkreetsed kvantitatiivsed uuringud selle kohta, kas ja kuidas robootika võib suurendada õpitulemusi. Selge on ka see, et hariduslik robootika tekib, levib. Sellel on palju võimalusi õppekava ja õppetegevuste huvitavamaks muutmiseks. Robotid ei ole mitte õppimise parandamise eesmärk vaid eesmärgiks on õppekava täitmine robotite abil.

Ettepanekud, mida ja kuidas parandada hetkel (aastal 2012) olukorda. Artiklis on parenduseks toodud välja järgnevad ettepanekud:

*luua ja jagada haridusalaseid ja tehnoloogilisi tooteid ja praktilisi nõuandeid nii ametlikus kui ka mitteametlikus õpikeskkonnas;

*edendada koostööd teadlaste, õpetajate ja õpilaste vahel vahetamaks kogemusi;

*õpetajahariduse toetamist robootika vallas julgustamaks roboteid kasutama õppekavaeesmärkide täitmiseks.

 

Teine artikkel  on uuringuaruanne aastast 2013 teemal Teadust ja tehnoloogiat populariseerivad tegevused Eestis. Uuringu tellis Eesti Teadusagentuur, uuringut kaasrahastatati Euroopa Sotsiaalfondi programmist „TeaMe”. Antud uuringu eesmärgiks oli hinnata valitud hulga nimetatud tegevuste tulemusi ja väljundeid Eestis ning pakkuda soovitusi ja parendusettepanekuid nende planeerimiseks tulevikus. Samuti on vajalikud antud uuringu tulemused nii haridus- kui ka teadusasutustes populariseerimisega tegelejatele. Sihtrühmaks olid õpilased ja õpetajad, kes olid osalenud aastatel 2007-2011 ellu viidud tegevustes ja projektides.

Vastavalt Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsioonistrateegiale „Teadmistepõhine Eesti 2007–2013” ning inimressursi rakendamise arengukavale rahastab Haridus- ja Teadusministeerium (HTM) alates 2007. aastast süsteemselt mitmesuguseid meetmeid ja tegevusi teadlaskonna ning loodus- ja täppisteaduste ning tehnoloogia (LTT) valdkonna järelkasvu toetamiseks. Peamisteks tulemusteks, milleni soovitakse populariseerimistegevuste kaudu jõuda, on õpilaste sügavam huvi teaduse ja tehnoloogia vastu, teadlas- ja insenerikarjääri suurem atraktiivsus noorte seas ning teadusliku maailmavaate laiem levik ühiskonnas. Teadust ja tehnoloogiat populariseerivate tegevuste uuringu eesmärk oli hinnata valitud tegevuste (ETAGi poolt määratletud) tulemusi ja väljundeid ning anda soovitusi nende planeerimiseks tulevikus. Uuringusse kaasati HTMi haldusalas peamiselt noortele mõeldud teaduse populariseerimise meetmed ja tegevused ning uuringu sihtrühm on Eesti põhikoolide ja gümnaasiumide õpilased, kes on osalenud tegevustes ja projektides aastatel 2007–2011. (Mägi jt. 2013, 5).

Antud uuring viidi ellu neljas etapis. Esimeses etapis koguti kokku antud valdkonna teoreetiline kirjandus, koostati analüüsiraamistik ning viidi läbi dokumendianalüüs. Teises etapis viidi läbi valitud projektide kommunikatsioonitegevuste analüüs ning õpetajate veebipõhine küsitlus. Lisaks täiendati eelnevat analüüsi infoga, mis koguti teaduse ja tehnoloogia populariseerimise tegevuste korraldajate ja juhendajatega tehtud intervjuudest. Kolmandas etapis keskenduti süvitsi teadust ja tehnoloogiat levitavate tegevuste asjakohasuse ning tulemuslikkuse hindamisele. Küsimustele vastuste saamiseks viidi läbi erinevad tegevused: 1- tehti keskharidusastme lõpetajate valikute uuringu andmete lisaanalüüs; 2- viidi läbi intervjuud tegevuste elluviijatega ja 3- viidi läbi juhtumiuuringud tegevuses aktiivselt ja vähemaktiivselt osalenud haridusasutuste kohta. Neljandaks etapiks uurimustöös oli ettepnekute ja soovituste väljatöötamine. Selle jaoks korraldati seminar – Praxise mõttehommik (9. Mail 2013 Tallinna Lauluväljakul). Sinna olid kutsustud erinevad teadust propageerivate organisatsioonide esindajad, tegevuste juhendajad, eksperdid, samuti ka rahastajad (ETAG, Tiigrihüppe Sihtasutus (nüüdne Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutus)) ja valdkonna poliitikakujundajad (HTM). Osalejaid oli mõttehommikul kokku 34.

Aastaid 2007-2012 võib pidada teaduse populariseerimisel katsetamise ja otsingute faasiks, mida on iseloomustanud erinevate tegevuste proovimine ja arendamine ning kus suhteliselt vähe on tähtsustatud tegevuste tulemusi. Läbi erinevate projektide on toetatud teaduse populariseerimise tegevusi, mida on viinud läbi erinevad juhendajad ja korraldajad. Samuti on nüüdseks loodud kogukondi ja võrgustikke, mis jagavad omavahel infot, kogemusi, toetavaid tegevusi jne. Riigi poolt ei ole konkreetset selgemat lähenemist pakutud.

Valdkonnas tegutsejatel on nüüdseks juba piisavalt andmeid kogutud ja nüüd on aeg liikuda sedasi järgmisse faasi, mida iseloomustab tegevuste süstemaatilisem kavandamine ja korraldamine ning konkreetsetele tulemustele keskendumine.

Kuigi konkreetse strateegilise eesmärgita on suhteliselt keeruline edasisteks tegevuste kavandamiseks soovitusi anda, osutab antud analüüs ning mõttehommikul toimunud arutelu sellele, et populariseerimise valdkonnas on edaspidi vajalik keskenduda järgmistele probleemidele lahenduste leidmisele ( ehk väljakutsetele):

  • Teadusliku maailmavaate ebapiisav levik ühiskonnas. Üha enam levib avalikkuses erinevad teadlikud hoiakud ja teadlikkus teadusest ja selle tähtsusest ühiskondliku elu edendamisel. Seda tendentsi tuleb jätkata.
  • Õpetajate teadmised ja oskused ning kasutusel olevad õppevahendid ei toeta uutes riiklikes õppekavades sisalduva kaasaegse õpikäsitluse rakendamist. Väga mitmed tegevused ja projektid on selle jaoks läbi viidud, ellu kutsutud, et kompenseerida puudujääke, mis on tekkinud üldahridussüsteemis õpilaste teadmiste, oskuste ja hoiakute arendamisel. Praegu kehtiv formaalharidussüsteem ei soodusta uudishimu, loovuse tekkimist ja innovaatilisust. Uue õpikäsitluse rakendamine ning teaduse populariseerimine ei ole oma eesmärkidelt vastandlikud, mistõttu on oluline neid käsitleda üksteist toetavate ja täiendavate tegevustena. Seetõttu on oluline pakkuda jätkuvat tuge õpetajatele ning koolidele moodsa õpikäsitluse rakendamiseks.
  • Pikemaajaliste, sügavamat isiklikku huvi tekitavate tegevuste vähesus. Uurimuse ajal puudus Eestis pikemaajaliste tegevustega tehnoloogia huviringid. Seni on olnud vaid lühiajalised tegevused, mis kaovad orbiidilt vähese huvi tõttu. Soovitus parendamiseks – tuleb toetada robootika ringide ja juhendajate tegevust, teemat võiks siduda ka riiklike õppekavadega.
  • Noorematele vanuserühmadele pakutavate tegevuste vähesus. Artikli ilmumise ajal oli autoritel arvamus, et teaduse populariseerimise tegevusi pakutakse Eesti õpilastele liiga hilja. Enamus õpilasi on oma kaalukausid kallutanud kas siis spordi, muusika või kunsti kasuks. Need on domineerivad tegevused koolilaste ja ka eelkooliealiste laste seas. Seega on oluline pöörata tähelepanu juba varases eas, et tuua lapsed teaduse ja tehnoloogia juurde.
  • Noorte ebapiisavad teadmised haridus- ja karjäärivalikute tegemiseks. On hea tõdeda, et siiski viimastel aastatel on karjääriteenuste arendamisega hoogsalt tegeletud. Siiski on probleeme sellega, et noored ei tee oma otsuseid lõpuni läbimõeldult, usaldusväärse teabe põhjal. Tihtipeale ei jõua vajalik teave noorteni. Parendussoovitus – tuua karjääriõpetuse tunnid koolide õppekavva, kasvaks noorte teadlikkus valikuvõimalustest.
  • Populariseerimistegevuste vähene koordineerimine. On suur vajadus koondada teadust ja tehnoloogiat populariseerivad inimesed. Läbi selle saab moodustada võrgustiku, mis koondaks teabed ja kogemused, mis aitaks koordineerida nende tegevust, eesmärgistada ja analüüsida.
  • Populariseerimistegevuste tulemuslikkuse seire vähesus. On keskendatud enamasti osaliste arvudele, kuid mitte sellele, kas tegevused on osaliste puhul oma eesmärgid täitnud.
  • Populariseerimisega tegelevate inimeste pädevuse tõstmise ja järelkasvu tagamise vajadus. Antud inimeste tegevus on seni suures osas õhinapõhine. Entusiastid pühendavad tegevustesse suures osas oma sisemise motivatsiooni ja isiklikud kogemused. Et olla jätkusuutlik, on vaja pöörata tähelepanu järelkasvu pädevuste arendamisele.
  • Populariseerimistegevuste rahastamise killustatus. Kuna erinevate projektide rahastamine on suhteliselt ebajärjepidev ning lühiajaline, on antud valdkonna järjepidev tulemuslik arendamine raskendatud. Toetada tuleks pikamaajalisi projekte ja püsirahastus tuleks tagada projektidele, mis on ennast tõestanud positiivselt. (Mägi jt, 2013).

2007 aastal võeti vastu strateegia, mille eesmärgiks oli teadlaste ja inseneride arvu suurendamine. Populariseerimistegevuse kohta aga ei lepitud kokku ühtset konkreetset seisukohta. Selle eest jäid vastutama erinevad organisatioonid ise. Kuigi selge konkreetse strateegiata on raske pakkuda välja soovitusi olukorra parandmiseks, saab neid teha mingil määral tänu mõttehommikul toimunud arutelude ja antud artikli analüüsi abil.

Nendesse probleemidesse süvenedes tuli arutluste käigus kokku leppida põhilised eesmärgid ja nende saavutamiseks vajalikud tegevused, mida riik peaks korraldama. Antud eesmärgid toon siinkohas välja tähtsuse järjekorras, mida peeti mõttehommikul oluliseks:

  1. Teaduslik maailmavaade on viidud noorteni (tegevused noortelt noortele; positiivne kuvand teadusest; kõik osalised on samal lainel; interdistsiplinaarsus; uue meedia kasutamine; õpetajakoolitus)
  2. Koolikeskkond toetab riiklike õppekavade rakendamist, tuginedes partnerluse põhimõtetele (koolijuhtide toetamine; kogemuste jagamine; õpetajate mobiilsuse suurendamine; õpilane – õpetaja partnerlus)
  3. Riik teadvustab teaduse populariseerimise olulisust nooremas eas laste hulgas (rohkem ressursse alusharidusse (sh õpetajate täiendkoolitused); teadlikkuse suurendamine; ränd – tubade arendamine; näidistegevuste kirjeldused)
  4. Karjääriinfo on adekvaatne, lastel on kõrgem enesehinnang ning teaduse populariseerimine toimib elukestva õppe põhimõtetel (toetus õpetajatele, juhtidele, tugispetsialistidele jms; seostamine õppeprogrammidega; kooliaasta pikendamise võimaluse kaalumine; erinevate valdkondade omavaheline koostöö ja tugi)
  5. Tasakaal projektitegevuste ja püsirahastuse vahel (erineva ajalise pikkusega projektide taotlusvoorud; end tõestanud projektidele püsirahastuse võimaldamine)
  6. LTT huviharidus ei ole enam kunstlik (programmide ja õppematerjalide arendamine; juhendajate võrgustik ja tugi; toimuva ja olemasolevaga seostamine; ühise eesmärgi seadmine; juhendajate väärtustamine). (Mägi jt, 2013, 110).

 

Antud artiklid olid oma sisult ja ülesehituselt täitsa erinevad artiklid. Esimene oli  8 leheküljeline inglise keelne teaduslik artikkel, mis oli pärit rahvusvaheliselt seminarilt „Robootika õpetamine, robootikaõpetus“ , teine aga Eesti teadusagentuuri poolt tellitud uuringu aruanne. Mõlemast artiklist jäi kõlama see, et tänapäeva ühiskonnas tuleks viia robootika ja digitehnoloogia õpetamine riiklikule tasandile. Need tuleks viia riiklikku õppekavasse, et lasteaia lapsed ja koolinoored saaks sellega juba varakult tegelema hakata. Samuti tuleks antud valdkondi rahastada riiklikul tasandil rohkem. Enamus koolide ja lasteaedade robootika ja digitehnoloogiliste vahendite soetamine jääb siiski rahastamise taha, kas siis konkreetselt vahendite soetamise või personali koolitamise suhtes. Uuringud on tõestanud, et robootika ja digitehnoloogia kasutusele võtmine hariduslikel eesmärkidel aitab kaasa laste arengule, seda saab lõimida läbi erinevate tegevuste õppetegevusse.  Ajaga tuleb käia kaasas. Digitehnoloogia ei ole vaenlane, digitehnoloogia tuleb panna enda kasuks tööle.

Kuidas antud teemasid edasi uurida? Siin on ettepanekuid ja mõtteid mitmeid. Esimeses artiklis toodi välja parendusettepanekuna robootika lisamine riiklikesse õppekavadesse. See aitaks lahendada paljusid muresid, mis on seotud digivahendite kättesaadavusega kõigile lastele, mitte ainult huviringide tasandil. Uurida võiks ka robootikaga seotud kõrvalmõjusid, kas ja millised need oleksid. Teise artikli uurimissuunad keskenduvad teaduse ja tehnoloogia populariseerimise edasiste uurimiste prioriteetidele, keda konkreetsemalt uurida, täpsustades sihtrühma (kas õpilasi üldiselt, või ainult andekaid õpilasi). Samuti oli uurimissuunana välja toodud arutelud, mille eesmärgiks oli välja selgitada, millist probleeme peaksid erinevad teadust ja tehnoloogiat populariseerivad tegevused Eestis püüdma lahendada, mida on kõige olulisem järgmise viie aasta jooksul Eestis populariseerimistegevustega saavutada ning missuguseid tegevusi peaks riik korraldama ja toetama?

 

Kasutatud kirjandus:

Alimisis, D. (2013). Themes in Science & Technology Education. 6(1), 63-71 Loetud aadressil:  http://earthlab.uoi.gr/theste/index.php/theste/article/view/119/85

Eguchi, A. (2010). What is educational robotics? Theories behind it and practical implementation. In D. Gibson & B. Dodge (eds.), Proceedings of Society for Information Technology & Teacher Education International Conference 2010 (pp. 4006-4014). Chesapeake, VA: AACE.

Benitti, F. B. V. (2012). Exploring the educational potential of robotics in schools: A systematic review. Computers & Education, 58(3), 978-988

OECD (2008). New millennium learners: a project in progress optimising learning: implications of learning sciences research. Retrieved 10 December 2012, from www.oecd.org/dataoecd/39/51/40554230.pdf

Rusk, N., Resnick, M., Berg, R., & Pezalla-Granlund M. (2008). New pathways into robotics: strategies for broadening participation. Journal of Science Education and Technology, 17, 59–69

Mägi, E., Nestor, M., Kirss, L., Haaristo, H-S. (2013) Teadust ja tehnoloogiat populariseerivad tegevused Eestis. Praxis. Loetud aadressil: http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/45109/Praxis-2013-web.pdf

Rubriigid: õppimine ja õpetamine tehnoloogiarikkas keskkonnas | Lisa kommentaar

Õppetegevuse kava.

Oma õppe- ja kasvatustegevuseks valisin välja tegevuse, mille viisin läbi viimasel sõimepraktikal (lapsed vanuses 2-4; liitrühm). Tegu oli siis tegevusega, mille abil õppisime lastega värve ja kujundeid. Mina näitasin kujundit värviga, lapsed otsisid vastava värviga esemeid ruumist, veidi vanemad otsisid ka sarnase kujuga esemeid. Ühiselt loendasime ühevärvilisi esemeid (vastavalt jõukohasusele).

Antud tegevus oli minu arvates edukas, kuna lapsed said kõik ühiselt kaasa lüüa. Tegevus toimus liikudes, ei olnud sellist maas istumist. Lapsed olid väga kaasalöövad, keegi ei jäänud tegevusest kõrvale. Ka kõige nooremad (kaks last), kes küll värve ise ei tundnud, kuid sebisid suurematega kaasa. Eduelamus oli tagatud kõikidel lastel.

IKT- vahenditega oleks saanud seda tegevust kindlasti rikastada, tuues kasvõi tegevusse ka bee-boti põrandarobotid ja alusmati, kus oleks erinevad pildid, värvid, kujundid, numbrid vmi.

Kasutades digivahendeid, muutuks antud tegevus kindlasti, kuna esiteks ei saaks kõik lapsed korraga tegevuses olla, osad jääksid siiski pealtvaatajateks. Ka pisematel lastel oleks raskusi konkreetse ülesande läbiviimiseks, puudub neil loogiline mõtlemine sellel määral, et saada hakkama bee-boti programmeerimisega. Samas oleks võimalik teha neile jõukohaseid ülesandeid, nt. suurem laps läheb bee-botiga mõnele värvile ja väiksem laps toob seda värvi eseme rühmast. Võimalusi koostööks tuleb ise lihtsalt välja mõelda. Kindlasti oleks vanematel lastel võimalus õpetada endast nooremaid lapsi, mis on omakorda väga hea kinnistamismeetod.

Digivahendite kasutamisel õppetegevuses tulebki silmas pidada seda, et lapsed teeks rohkem koostööd, rühmatööd. Keegi ei tohi tunda end tõrjutuna või kõrvalejäetuna, kuna ta ei oska või ei saa veel programmeerimisest aru.  Siinkohal ongi õpetajal ülesanne läbi mõelda kogu tegevus nii, et kõik saaks tegevusest osa võtta ja kedagi ei halvustataks eksimuse korral.

Rubriigid: Haridustehnoloogia | Lisa kommentaar

Digipädevuste eneseanalüüs.

digipädevus2017dets

Kuidas hindad keskkonda – kas see toetas sinu protsessi?

Sooritasin digipädevuste testi veebikeskkonnas MENTEP TET-SAT (http://mentep-sat-runner.eun.org). Keskond ise oli arusaadav ja  jõukohane ka algajale. Selline testiversioonis oma digipädevuste hindamine oli minu jaoks sobivam, kui ISTE pädevuste abil isehindamine. Ei meeldinud see, et keskkond oli suunatud ikkagi töötavale kooliõpetajale-haridustehnoloogile, mitte lasteaiaõpetajale (küsimused, mis olid suunatud digiseadmete kasutamisele laste seas, ülesannete koostamised lastele digivahendiga lahendamiseks jne). Need ülesanded ei näita ju minu digipädevusi, kuna ma ei saa selliseid ülesandeid koostada lasteias kasutamiseks. vastamisel lähtusin siiski sellest, kuidas ma käitun digivahendeid kasutades lasteaia õpetajana.

Millised on Sinu kõige tugevamad oskused?Miks? Millised kõige nõrgemad?Miks?

Konkreetset tugevust ei oska välja tuua. Igal rubriigil on mingil määral omad tugevused ja nõrkused. Võib-olla on veidi tugevam teistest oskus ise materjali otsida. Olen siiski suures osas iseõppija.

Kuidas oleks võimalik oma teadmisi edasi arendada?

Oma teadmisi on kõige parem edasi anda nii, et kasutad oma olemasolevaid teadmisi praktiliselt kas siis laste peal või teistele õpetajatele edasi andes.

Tõestuseks oma digipädevusest tõin ma välja eelmisel aastal läbitud online-koolituse tunnistuse. Pädevusvaldkonnaga on see seotud otseselt, info otsing on siiski suurim osa iseõppija pädevusest.

tunnistus

Rubriigid: Haridustehnoloogia | Lisa kommentaar